On toidukommunikatsiooni, mis mingil hetkel enam väga ei inspireeri. Näiteks siis, kui tabad end pidamas diskussiooni selle üle, kas toote kohta on õigem öelda „siidiselt kreemine“ või hoopis „kreemiselt siidine“. Ja siis on projektid, kus sama asja tehakse aastast aastasse, kuid tüdimust ei teki.

Eesti Parima Toiduaine konkurss kuulub meie jaoks kindlasti viimaste hulka. Igal kevadel toob konkurss rambivalgusesse Eesti uued ja põnevad toidutooted ning annab väikese sissevaate sellesse, kuhu meie toidukultuur parasjagu liigub. PR Strategiesel on olnud rõõm seda lugu koos Toiduliiduga jutustada juba aastaid.

Hakates uuel aastal taas konkursi sõnumeid ja kommunikatsiooni plaanima, tekib alguses sageli küsimus: mis siis sel korral uut ja huvitavat on? Taas tarbijate tänamine „eestimaise toidu väärtustamise eest“, taas trendid, kus „kohtuvad kohalik eripära ja maailma maitsed“, taas keskkonnasõbralikud pakendid ja kiitus Eesti tootjatele, kes „hoiavad ka keerulistel aegadel lippu kõrgel“. Natuke isegi ohkad ja mõtled – no kaua võib?

Kommunikatsiooniplaani esimest versiooni koostades püüad teemat ikka vürtsitada uute nurkade ja formaatidega – äkki eksperimendid, pimetestid, erimenüüd või midagi hoopis ootamatut? Siis vaatad otsa soovitud sõnumitele, ajamahule, eelarvele ja sellele, millistel lahendustel on suurim mõju – ning maandud lõpuks ikkagi pigem traditsiooniliste sammude juures. Sest on projekte, kus need lihtsalt töötavad.

Kas igal aastal pealtnäha justkui “copy-paste” tegevustega umbes kahe-kolmekuuline kommunikatsiooniprojekt on lihtne? Nii ja naa. Esiteks ei ole tegelikult kunagi tegemist üksühele varasema kordamisega. Muutuvad meediakanalid, nende ootused ja see, milline sisu parasjagu kõnetab. Üha rohkem on süvenenud ka põhimõte „igale kanalile oma sisu“. Kui aastaid tagasi võis üks korralik pressiteade tuua hulgaliselt kajastusi, siis nüüd tuleb toimetustega palju rohkem eraldi töötada: mõelda kellele, millise rõhuasetusega ja mis formaadis üks või teine lugu üldse võiks huvi pakkuda.

Kommunikatsioon on valdkond, kus kohtuvad teoreetiline baas, praktiline PR-kunst ja hulk asjaolusid, mida lõpuni kontrollida ei saa. Nende hulka kuulub kõik alates parasjagu uudisruumi vallutavatest teemadest kuni selleni, kui palju ja millistel muudel teemadel on kõneisik pildis olnud. Nii võib juhtuda, et iga väiksemgi kajastus nõuab palju aega ja järjekindlust. Ja siis tuleb aasta, mil konkursi ajal puhub justkui pärituul – teemapakkumised haakuvad, intervjuud sünnivad mängleva kergusega ning lood leiavad sujuvalt tee nii veebi, raadiosse kui tele-eetrisse.

Lõpptulemus sünnibki kogemuse, tunnetuse ja õige hetke kombinatsioonist. Kokkuvõttes jõuavad Eesti parimad toidutooted igal aastal intervjuudes kaugelt enam kui kümnesse tele- ja raadiosaatesse ning kümnetesse kirjutava meedia lugudesse. Lisaks nähtavus sotsiaalmeedias ja vahel ka arvamusartikleid.

Toidutrendidest rääkides õnnestub lõpuks igal aastal leida uusi rõhuasetusi ja vaatenurki ning kommunikatsioonikonsultandi töösse satub sekka ka ootamatuid värskendavaid vahepalu. Näiteks olukord, kus auhindamise avakõnes tuleb siduda flamenkotants ja toidutootmine – väike loominguline väljakutse!

Kindlasti mängib tulemustes rolli ka see, et Eesti toidu teema ise läheb päriselt korda. See puudutab meie harjumusi ja maitsemälestusi, aga ka toidujulgeolekut, kohalikke ettevõtteid ja inimesi kõige selle taga.

Võibolla just seepärast juhtubki, et ka pärast kõige intensiivsemaid konkursinädalaid ei jää domineerima väsimus, vaid värske energia ja hea tunne.

Aitäh, Toiduliit, selle mõnusa koostöö eest. Hoiame Eesti toidutööstuse lippu kõrgel! 😉

Foto: Erlend Staub